Nõuanded

Viljapuude pritsimise kohta on Polli Aianduse Instituudi teadur Kersti Kahu kirjutanud ajakirjas "Maakodu", artikli "Pritsiga võitlusse!". Nimetatud artiklist lühikokkuvõte oleks järgmine:
1. I pritsimine tuleb teha 1...1,5 nädalat enne õiepungade puhkemist. Parim on Chorus 75 WG, mida pannakse 10 liitri peale 4...5 g. Putukate tarvis lisatakse Fastac (2...4 ml/10 l).
2. II pritsimine tehakse kohe peale viimaste õite pudisemist. Parim on Score 250EC (2 ml/10 l kohta) või Effektor (6 g/10 l), millele lisatakse kahjurite tarvis preparaati Fastac (2...4 ml/10 l) või Decis 2,5 EC (7...10 ml/10 l)

3.. III pritsimine tehakse vajadusel 1 kuu peale teist pritsimist. "Vajadus" tähendab seda, et koha on sisse võtnud lehetäid ja/või eelmisel aastal oli palju "õunausse". Taas kord võib kasutada Fastac´i või Decis`t, aga ka Karate 5EC või Mavrik 2F.
4. IV pritsimine tehakse kärntõve tõkestamiseks 3 nädalat peale III pritsimist.

Noores aias on olulised I ja II pritsimine. Pritsitakse nii, et lahus märgaks puid ühtlaselt (ka lehtede alumisi pooli, tüvesid ja võraalust maapinda).

Tüvede hooldamine algab tinglikult sügisel. Kontrollitakse, et tugiteivaste sidemed liiga pingul ei oleks. Suvega jämeneb tüvi olulisel määral ja kevadel lõtv side võib nüüd olla täiesti pingul. Tuleb olla veendunud, et hiired-rotid, koprad, kitsed, jänesed ei pääse koort järama.
Kevadtalvel tuleb tüvesid kaitsta kevadise temperatuurigradiendi eest lubivärviga "Tüvevalgendi". Nimetatud preparaat sisaldab lupja, savi ja raudsulfaati. Savi aitab lubjal peal püsida, rauavitriol kahandab tuntavalt satikate tegutsemislusti. Julgeksin arvata, et valgendatud puukoor ei ole ka näriliste jaoks nii isuäratav, kui puhas koor. Vihm peseb lubivärvi suveks maha. Tüvevalgendi kantakse pintsliga tüvedele talve teisel poolel. Õhutemperatuur peab võõpamise ajal olema plusspoolel. Vajadusel võõbatakse kevade edenedes teistki korda. Regulaarselt võõbatud tüved näevad aastate edenedes palju paremad välja, kui hooldamata tüved. Nende pind on siledam, seda ei ahista samblad, nad ei ole kattunud korpadega ega kestenda.
Tüvedel aitab heas seisukorras püsida ka kevadine pritsimine. Oluline on I nendest (vt. ülal).
Tüvedel ja võraokstel leviv sammal kraabitakse maha puupulgaga. Lisaks pritsitakse (või pintseldatakse) tüvesid rauavitrioli lahusega, millele on lisatud karbamiidi.
Seenvähi kolded tüvel või võraharudel lõigatakse (raiutakse) välja koos 1..2 cm terve puiduosaga. Vähist kahjustatud peenemad oksad lõigatakse lihtsalt välja. Kõik eemaldatud puiduosad põletatakse koheselt. Lõikehaavad kaetakse paksu kihi pookevahaga. Seened ei saa õhuta elada. Pookevaha ühtlane kiht ei lase puidule õhku ligi ning seeneeosed ei saa lendu minna.

Allikas: https://www.calmia.ee/fviljapuud.html

Sammasõunapuu latva ei tohi lõigata, sest eesmärgiks on saada sambakujuline puu, kus viljad kasvavad ümber tüve asuvatel väga lühikestel okstel. Seetõttu tuleb puu latva hoolikalt kaitsta. Ladvale ja puule üldse on ohtlik varakevad, kus päevane kõrge temperatuur vaheldub öise madala õhutemperatuuriga. Olenevalt aastast ja väetamisest, võib juhtuda, et ladva ülaosa ei lõpeta sügisel õigeaegselt kasvu ja puitumine jääb seetõttu puudulikuks. Sammasõunapuid koos nende ladvaosaga on suhteliselt lihtne kaitsta varjutuskangaga, mida tuleks ümber puu asetada 1-1,5 ringi. Tihedamalt kaitstud päikesekiirte eest peab olema eeskätt puu lõuna ja edela poolne külg, sest pealelõunal tõuseb õhutemperatuur kõige kõrgemale. Kanga eesmärgiks on puu kaitsmine ajutise soojenemise eest. Öise külma eest ei suuda kangas (ega ka muu kate) nii kui nii puud kaitsta.

Sammasõunapuude istutustiheduseks reas soovitatakse tavaliselt 0,8-1,2 m. Sobivad hästi näiteks sissesõidutee või mõne piirde äärde. Jälgida tuleks, et nad ei jääks kõrgekasvuliste puude varju.

Sammasõunapuud vajavad aias vähe ruumi ja on dekoratiivsed. Istutades eri sorte on võimalik saada erinevaid maitseelamusi. Kuna puu kohta saadakse mõistlik kogus õunu, siis jääb ära tugevakasvulistele õunapuudele tavapärane viljade mõttetu korjamine ja nende hävitamine. Sammasõunapuud vajavad vaid vähest lõikamist ja seda on lihtne teha. Kui latv on siiski millegipärast hävinenud, siis on soovitatav kujundada uus latv ja liigsed kasvama hakanud külgharud eemaldada. Kuid puu võib kujundada ka 2-3 haruliseks. Selline madal puu näeb samuti päris meeldiv välja. Siiski ei värvu viljad sel juhul nii hästi ja on veidi väiksemad.

Sammasõunapuude juurestik ei ulatu sügavale ja seetõttu ei suuda nad hankida põua korral piisavalt vett. Puud vajavad korrapärast kastmist. Pinnas on vaja hoida ligikaudu poole meetri sügavuselt niiske. Nagu puude korral ikka, tuleb vett anda pigem harvem ja korraga rohkem. Eriti hoolikas peab olema värskelt kasvukohale istutatud puu kastmisega. Kui kasvuperioodil hakkavad puu alumised lehed kolletuma ja maha langema on see kindel tunnus vee puudusest.

Samal ajal on sammasõunapuu tavalise õunapuuga võrreldes vähem tundlik kõrge põhjavee taseme suhtes.
Istutamisel järgige lingil http://www.veed.ee/?id=48 toodud maguskirsi kohta käivaid soovitusi. Kaevates augu, kuhu mahub vaid istikuga kaasas olev mullapall, jääb puu kiratsema. Kui istutusauk on ette valmistatud nõuete kohaselt hoiduge istutusaastal pealtväetamisest. Eriti ettevaatlik peab olema lämmastikväetise suhtes, mis muudab puu külmaõrnaks, sest taime kasv ei peatu sügisel õigeaegselt. Augu alaserva, juurestikust kaugemale, võib väikese lämmastiku sisaldusega varuväetist siiski anda. Sellega „meelitatakse“ juurestik laienema ka puust kaugemale ja sügavamale.

Kuna puu juurestik ei asu sügaval, siis külmakahjustuse ohu vähendamiseks oleks kasulik pinnas katta näiteks 8-10 cm paksuse hakkepuidu kihiga. Puu ümbruse rohimisega on sel juhul vähe muret.

Allikas: Johannes Valk, agronoom, www.veed.ee

Õunaistikuid on kõige mõistlikum istutada sügisel, kui on niiske ning enne, kui maa täitsa külmaks läheb.

Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute teadur Neeme Univer, et praegu müüdavad istikud võib maha panna ükskõik millal, peaasi, et juurdumisaeg jääks piisav, et taim päris külma mulla sisse ei läheks.

«Aga kui õunaistik paljasjuurselt panna maha, siis oktoobri keskpaigani võib ikka istutada. Siis peab lootma, et muld on veel paar nädalat vähemalt +7 kraadi, et puu jõuaks juurduda,» selgitas ta.

«Kevadel on see risk, et kui sa paned oma taimed maha, siis võib tulla kaks nädalat kuiva ja kui kastmisest ei piisa, siis nad surevad lihtsalt ära. Enamik sügistest on ikka maa märg nagu ka praegu ja pane maha, mida tahad – kõik lähevad kasvama,» lisas teadur.

Mida aga tuleb tähele panna õunaistiku soetamisel? «Sordid on erineva kasvutugevusega. Puu kasvutugevus sõltub sordist ja pookealusest ning selle kombinatsioon näitab, kui suureks puu lõpuks kasvab. Kui on keskmisekasvulise aluse peale poogitud puu, siis ta kasvab umbes 3-3,5 meetri kõrguseks. Aga kui on tugevakasvulise aluse peale poogitud, siis see võib koos tugevakasvulise sordiga kasvada ka 5-meetriseks,» selgitas Univer.

Teaduri sõnul peaks müüja oskama seletada, milline kasvutugevus millisel pookealusel on. Taimepassis on need andmed tegelikult kõik kirjas. Näiteks üks kõige levinum keskmisekasvulise pookealuse nimi on MM106.

Sordi ja pookealuse kombinatsioonist oleneb, kui suureks puu kasvab ja kui suured puuvahed tuleb istutamisel jätta. Kui koduaeda panna keskmisekasvulisel alusel puu, on Univeri sõnul piisavaks vaheks 3 meetrit. «Ja kui võra lõigata, siis see ei lähe nii laiaks, ja pole vaja nii suuri vahesid jätta, nagu vanasti oli, et 6 või 8 meetrit – see on liiast,» lisas ta. Enne puu istutamist sobib väetiseks näiteks kõdusõnnik.

Õunapuu istutamisel tuleks jälgida, et pookekoht jääb maa peale mitte mulla alla. «Kui sa paned pookekoha maa sisse, siis see puu ei ela ega sure. Ta kasvab väga vähe, aga ära ka ei sure,» rääkis teadur. Pirnil ja murelil peab pookekoht jääma samuti maa peale, ploomil aga võib selle maa sisse panna.

Enne talve tulekut ja peale maa külmumist tuleks noorte puude tüved esimeste võraoksteni kinni mässida. Selleks on olemas spetsiaalsed plastmassist võrgud ja spiraalid, aga kasutada võib ka näiteks jõupaberit. Mässimiseks ei tohiks kasutada kilekotti või tõrvapaberit.

«Võrade kinnimässimine kaitseb näriliste vastu ja kevadel, kui märtsi teisel poolel hakkab päike juba nii palju soojendama, et päeval on õhutemperatuur plussis, siis tume puutüvi soojeneb päikse poolt niivõrd palju üles, et on umbes +16 kraadi. Aga tüve teisel pool on alles -9 ja siis tüvi külmub lihtsalt lõhki. Niipea kui tuleb jahe öö, külmuvad päikesepoolsel küljel liikuma hakanud mahlad uuesti ära ja külmalõhed tulevad sisse,» selgitas Polli teadur.

Kui aga närilised on noori puid kahjustanud, siis tuleb kindlaks teha, kust ja kuidas nad täpselt hambad taha said. «Kui närilised sõid ära puu nii, et pookekoht on ka ära näritud, siis kasvavad alt pookealuse võrsed (kui puu ei olnud omajuurne) ja pookealuse pealt head õuna loota ei tasu. Kui nüüd näriti niimoodi ära, et pookekoht jäi alles ja ülevalt poolt pookekohta tulevad uued võrsed, siis tuleks välja valida kõige püstisem kasv, mis on ilus ja tugev ning ülejäänud ära lõigata,» õpetas Univer.

Polli teaduri sõnul on puude lõikamiseks kõige mõistlikum aeg varakevad, kui ilmad on veel nulliringis või natuke miinuses. Siis ei ole seenhaiguse eoseid õhus ja haav jõuab ära kuivada ning ta ei nakatu nii kergelt.

Hääde uute õunasortidena, mida tasuks enda õunaaeda kasvama panna, soovitas mees järgmisi puid:

«Kasper» – meenutab kuldrenetti, saab valmis augusti alguses.
«Lembitu» – tugevama kasvuga, suured heledad õunad saavad valmis augusti lõpus.
«Alar» – meenutab väljanägemiselt «Talvenaudingut», magemagus õun, kohe söömiseks saab korjata septembri lõpus.
«Krista» – võrdlemisi hiline sort, säilitades seisab detsembrikuuni.

Allikas: tarbija24.postimees.ee

Kuna tänavu on olnud palju niiskust, siis on marjapõõsastel ka mõnevõrra rohkem taimehaigusi, mistõttu tuleks marjapõõsad kriitilise pilguga üle vaadata, rääkis Eesti Maaviljeluse Instituudi teadur Elina Akk.

«Kui on vähe neid lehti, mis on nakatunud või kahjuritest haaratud, siis ei tasu sinna tormata kohe pritsi ja kemikaaliga, et vaadake, mismoodi on uute võrsete olukord – kas nende lehed on ilusad rohelised või on ka nende peal kahjurid,» selgitas Akk Vikerraadio saates «Huvitaja» ning lisas, et kui ka noortel lehtedel on massiliselt kahjureid, tuleb midagi kindlasti ette võtta.

Akki sõnul võib üksikud haiged lehed ka lihtsalt ära korjata, ent põõsast ei tohiks pooltest lehtedest tühjaks tõmmata, sest isegi kui lehel on kahjurid või plekid peal, suudab too fotosünteesida ja taime talveks ette valmistada.

Lõikamine

Spetsialist ei soovitanud praegu veel põõsast lõigata, ent kui näiteks mõni oks põõsa sees on ära kuivanud – sõstardel võib see olla klaastiivakahjustus – siis selline oks tuleb ilusti pinna lähedalt välja lõigata ja ära põletada, sest kahjurid on sinna sisse pugenud mitte viia komposti,, sest kahjurid jäävad seal ilusti ellu.

Harvenduslõikus tuleb Akki sõnul teha sügisel septembri lõpus või oktoobris, kui taimedel on lehed maha langenud, sest siis on põõsa võra paremini näha: «Siis saab välja lõigata murdunud ja haiged oksad, aga ka sellised pliiatsist peenemad oksad, et põõsas saaks keskelt õhku.»

Naine selgitas, et sõstarde puhul võiks täiskasvanud põõsal olla 15-20 põhioksa ning et lõikusega saab põõsast laiemaks ajada – keskelt tuleks võtta vanu oksi välja ja serva poole tuleks rohkem oksi kasvama jätta.

Akki sõnul kasvab põõsas hea hoolduse korral edukalt ühe koha peal paarkümmend aastat: «Et on lõigatud, põõsas on piisavalt hõre, õhk ja valgus pääseb läbi ja loomulikult, et on pandud mulda juurde, sest marjapõõsastel on pindmine juurestik ja üsna kiiresti te näete, et peened juured hakkavad mullapinnale tekkima.»

Sügisel tuleks marjapõõsastele anda ka toitaineid – selleks sobib hästi nii kompost kui ka fosfori- ja kaaliumirikkad ning lämmastikuvaesed mineraalväetised.

 

Allikas: tarbija24.Postimees