Nõuanded

Millal on õige aeg viljapuid lõigata?

Tavaliselt alustatakse puude-põõsaste lõikamisega siis, kui suurem öine pakane möödas. See aeg langeb harilikult märtsikuusse. Tööks on parim nullilähedane õhutemperatuur, sest siis pole taimekoed läbi külmunud. Oksad on elastsed ning neisse lõhede tekkimise oht seega märksa väiksem. Lisaks on endal mugavam töötada. Lõikustööd jätkuvad aprillis kuni pungade suureks paisumiseni, kuid hilisema lõikuse korral on taimede mahlavool juba tugevam. Seega, mida varem on võimalus lõigata, seda parem.

Mida suuremad on lõikehaavad ja mida tumedam on keskmine osa, seda mõistlikum on nad pärast tööd määrdega katta. Tavapärane vahend haavade kaitsmiseks on aiavaha. Müügil on ka tuupides olev haavapeits, mida on lihtne lõikekohale peale määrida ja mis on ka nullilähedasel õhutemperatuuril hästi käsitsetav (aiavaha võib madalal temperatuuril liiga tahke olla ja seda on raske haavale kanda). Selleks, et haigustekitajad haava ei jääks, pintseldavad mõned aednikud suure lõikekoha enne määrdega katmist seenhaiguste tõrjevahendiga üle.

Uuesti võib puude lõikamise peale mõelda suvel (juunist augustini). Siis on hästi äratuntavad kuivanud oksad, lisaks võib sae või kääridega eemaldada elus oksi. Samal aastal kasvanud tarbetud võrsed (vesivõsud) saab alguses eemaldada rebides, sest siis tulevad need hõlpsalt kinnituskohast lahti, ilma et koorerebendit tekitaksid. Kui uusi võrseid asemele ei kasva, jätkub puule rohkem jõudu õiepungade arenguks.

Millal ei tohi puid-põõsaid lõigata?

Kõikidele liikidele on ebasobiv lõikuseaeg pungade puhkemisest lehtede täiskasvamiseni. Sel ajal kasutavad taimed kogu energia lehtede, võrsete ja õite moodustamiseks.

Temperatuurist ja kasvukohast olenevalt algab mitmetel puuliikidel juba üsna varakult mahlajooks: nendeks on vaher, kask, pähklipuu, jalakas, pöök, valgepöök, hobukastan, pihlakas, pappel, sarapuu, paju, viinapuu, aktiniidia jt. Nende lõikus lükkub edasi suveks. Viljapuudest on varasema mahlavoolu algusega ploomi- ja kirsipuud, marjapõõsastest must sõstar.

Mida peaks enne lõikama asumist viljapuude juures uurima?

Esmalt tuleks teha puule vähemalt üks ring peale ja vaadata hoolikalt üle nii tüvi kui ka võraoksad. Üsna paljudes vanemates aedades on õunapuu-tüvevähk tugevasti võimust võtnud. Suurtel põhiokstel mustendavad ümarad või ovaalsed kobrulise servaga haavandid. Algusjärgus püüab haavakude ehk kallus vähihaava kinni kasvatada. Hiljem tekib aga haavandi keskele tumedalt värvunud kooreta puit, sest kallus ei suuda enam vähi vastu võidelda.

Sel juhul on halvimaks variandiks okste eemaldamine. Esmase võimalusena tuleb siiski proovida lõigata haavandid koos 1-2 cm paksuse terve puidu osaga välja, desinfitseerida lõikekohad mõne fungitsiidi kange lahusega (mõni soovitab nt 5-10% karbamiidi lahust) ja alles seejärel katta aiavahakihiga.

Puud on vaja igast küljest põhjalikult üle vaadata, et ei jääks väikestki haiguskollet. Kogu äravõetud materjal tuleb tulekoldesse panna ja ära põletada. Soovitatav on võtta operatsioon ette kuiva ja tuulevaikse ilmaga.

Kogemused näitavad, et vähile meeldib rohkem areneda liigniiskel, happelisel ja ühekülgselt lämmastikuga väetatud või lahjal mullal kasvavatel puudel. Samuti eelistab haigus teatud sorte: ‘Valge klaarõun’, ‘Suislepp’, ‘Liivi kuldrenett’, ‘Pärnu tuviõun’ jt.

Soovitusi noore õunapuu võra kujundamiseks

Iga viljapuu võra kujundamist tuleb alustada juba pärast istutamist. Kogemuste põhjal on parim lahendus, kui saaks jätta 4–5 (tavaliselt 3-4) suure väljumisnurgaga eri suundades kasvavat põhioksa.

Edasine võrakujundamine seisneb juhtoksa suunamises st ladva ja puu kõrguse väljaarendamises. Igal aastal tuleb tüvepikendus lõigata lähima teravnurga all väljuva oksani, sellest kasvatab puu uue ladva. Ja nii igal aastal, kuni puul soovitud kõrgus käes. Iga uus ladvaoks tuleb valida nii, et see kasvaks eelmisele vastassuunas – nii saab puu ülaosa kergelt siksakiline. Viimane tagasilõikus teha rõhtsale või laia väljumisnurgaga oksale või koolutada juhtoks rõhtsaks. Tähelepanekud näitavad, et sellistel kõverustega okstel nõrgeneb vegetatiivne kasv ning suureneb viljakandvus. Seemikalusel õunapuu kõrguseks ei soovitata lasta üle 2,5-3 meetri.

Algusest peale tuleb lõigata ära kõik võras sisse- ja allapoole suunduvad noored oksad, sest neile kasvaks muidu edaspidi hulgaliselt väikseid, maitsetuid ja värvumata õunu. Võra tuleb hoida parajalt hõredana ja piirata selle läbimõõtu. See võte põhjustab jõuliste võrsete kasvu (kuid samas mitte arvukalt), millel sordist olenevalt kasvavad teisel või kolmandal aastal eriti ilusad õunad. Selline lõikus kiirendab rõhtsate okste kasvu, vähendab vesivõsude hulka, parandab toitumist ja muudab viljakande varajasemaks.

Kuna noorte okste tipus on (sõltuvalt sordist) on sageli jõulised õiepungad, ei soovita neid kärpida. Kui vesivõsud või puu kujundamise seisukohast soovimatud võrsed kasvavad, on mõistlik need juba suvel ära rebida (või hiljemaks jäädes lõigata).

Kuidas vanu kõrgusesse kasvanud puid noorendada?

1) Jaga see töö 2–3 aasta peale. Väga kõrge mitmerindelise puu korral lõika esimesel aastal maha paar puu ladvas olevat kõrgusesse kasvavat jämedat oksa. Lõige tee küljele suunduvate okste pealt tüügast jätmata. Lõikamisel arvesta, et edasikasvav oks oleks soovitatavalt vähemalt pool lähteoksa läbimõõdust.

2) Sellist puud madalda teisel aastal veel paari jämeda oksa võrra.

3) Töö käigus eemalda allesjäävast võrast ka väiksemaid oksi: võra sissepoole, püstsuunas alla või üles kasvavad oksad; ka teineteise vastu hõõrduvaist ja kahvelokstest tuleb üks ära lõigata.

4) Kõrvalda vigastatud ja murdunud oksad.

Väiksed viljad kasvavad ka eelmiste aastate saagi raskuse tõttu alla kaardunud oksalatvades. Need lõigatakse ära tõusva kasvusuunaga hästi arenenud õiepungadega pikemate aastakasvude juurest.

Mida peaks teadma marjapõõsaste lõikamisel?

Väga paljudes aedades on põõsad nakatunud pahklestast – sellele viitavad ebaloomulikult suured ja ümmargused pungad, mis ei avane üldse. Need tuleb kohe korjata ja põletada, mitte aga aeda laiali loopida. Võrdluseks: terved pungad on piklikud ning terava tipuga. Kui ka põõsad esmapilgul tervetena tunduvad, tuleks nad ikkagi üksikasjalikult läbi kammida. Haige ja kahjurite poolt põhjalikult räsitud põõsas on mõttekam välja juurida.

Uued taimed tuleb istutada vanast kasvukohast kõrvale.

Nagu puude, nii ka põõsaste lõikamisel on oluline, et ei jäetaks oksatüükaid (ei külgoksa lõikamisel ega maapinnalt eemaldamisel), need kuivavad hiljem ning saavad haigustele ja kahjuritele pelgupaigaks.

Igal kevadel tuleb aiapidajatele taas ja taas meelde tuletada, et mustsõstra põõsad vajavad põhjalikku ülevaatust. Kuna mustsõstra pungad on varasema kasvualgusega, siis tuleks neid põõsaid ka varem lõigata. Seda tööd on soovitatav teha juba suve lõpus ning sügisel või talvel soojemate ilmadega - kahjustusohtu pole seejuures vaja karta.

Kas lõikekoha katmine haavamäärdega on tingimata vajalik?

Suure lõikehaava katmine on kindlasti vajalik, kuid need aiavahad, haavapeitsid ja pastad, millele pole lisatud fungitsiide, ei enneta ega peata mädanikku tekitavate seente arengut. Mida soojem ilm, seda rohkem hõljub õhus seeneoseid ning haav saastub juba peaaegu lõikamise ajal. Haigusetekitajaid kantakse edasi tööriistadega nii puukoorelt haava sisse kui ka ühelt puult teisele. Ohtlik on juba haigestunud (mäda või kuivanud) puidu ülevõõpamine, sest siis tekib seentele kaitsva kihi alla soodne elukeskkond. Seepärast on väga oluline lõikehaav kohe seenhaiguste tõrjevahendiga desinfitseerida ja alles siis aiavahaga katta või hoopis peitsida kohe fungitsiidi sisaldava haavamäärdega.

Mida paremas kasvujõus on puu, seda rohkem võitleb ta ka haigustekitajate vastu.

Kui aeda minnes avastate ehmatusega, et jänesed katmata puude tüvesid ja võraoksi laasinud on, mida siis ette võtta?

Tavaliselt on nii, et mida kauem lumi püsib ja kestab külm, seda näljasemaks muutuvad jänesed. Kuid paraku kipuvad pikk-kõrvad noorte viljapuude tüvesid eelistama kevadel ka lumeta maaga.

Jänesehambad jätavad tüvele niine ja kambiumi pikiribad alles, seega ei katke toitainete ringvool taimes täielikult ning pika tohterdamise tulemusena võib puust asja saada. Esimesel võimalusel tuleb vigastatud tüvelt lahtised, lehvivad kooreribad ära lõigata, kogu näritud osa fungitsiidiga desinfitseerida, haavamäärdega katta ning kangaga kinni siduda. Kui oksad kevadel lehtivad ning suvel edasi kasvavad, võib sideme suve lõpus lahti võtta ja haavade paranemist uurida. Hea oleks riidemähis ka järgmiseks talveks peale jätta.

Loomakahjustuste ennetamiseks on otstarbekas puutüved ja võraoksad näriliste peletusvärviga üle pintseldada.

Millised on soovitused lõikeriistade valikuks?

Olen kasutanud eri firmade töövahendeid: Fiskars, Gardena, Bahco, Wolf Garten ning vene päritolu. Viimastel aastatel on käepärasemateks osutunud Fiskarsi tooted (sh pöörleva käepidemega ja timmitava haardeulatusega oksakäärid), mis on pingsa töö juures head vastupidavust näidanud.

Eluspuidu puhul ei soovita alasi-tüüpi kääre muretseda, vaid ikka vaheliti ehk liugteradega. Alasikääride toetustera muljub oksa koort ning selliste haavade paranemine läheb vaevaliselt. Pealegi jääb alasikääridega lõigates lõikuskohale alles tüügas.

Puude ja tihedate põõsaste lõikamisel on sageli väga oluline, et kääridega oksarägastikus igale poole ligi pääseks. Selle töö puhul on märksa paremad kitsa terava otsaga saag või käärid. Laia- ehk tömbiotsalised tööriistad on hõredamate okste puhuks.

Lõikustöödel on oluline, et töövahendid (käärid, saed, noad, määre) oleksid nt vöökotiga või muul moel ohutult ja lihtsalt kättesaadavad. Siiski ei ole mitte igast aiaärist sellist abimeest võtta. Heaks näiteks on käepidemesse lükatav Fiskarsi aia- ja matkasaag koos vöökinnitiga.

Vanade kõrgete puude puhul on probleemiks ladvapoolse võra välispiiril olevate jämedate okste eemaldamine. Ronides on neile liiga ohtlik ligi minna ja redeliga on tihedate okste vahel keeruline turnida. Ladvakääride jõud hakkab peale vaid teatud jämeduseni, ladvasaag aga tekitab liikuvale oksale lõikejälgi rohkem kui vaja. Fiskarsi toodetest sobib taoliste jämedamate okste tarbeks pika varrega oksaõikur (katalooginimetusega universaalne oksalõikur), mida juba mitu aastat kasutan.

Milliseid soovitusi on lõikamise juures veel kasulik teada?

  • Lõikamist alusta noortest ja tervetest puudest ning lõpeta töö vanadel; enne lõikuse alustamist vaata kõik puud hoolega üle ning jäta haiged puud viimaseks. Pärast haige puu lõikamist desinfitseeri kindlasti lõikeriistad. 
  • Aastatega olen aedades erinevaid lõikehaavu võrreldes aina enam veendunud, et haavakude kasvab märksa kiiremini, kui isegi veidi oksakraesse lõigata. Tüüka jätmise puhul ei kasvata puu haava kinni: aja jooksul puu haigestub kuni juurteni välja, kasv hääbub. Päästa saab, kui lõigata tüügas tüve ligidalt ära. Kallus kasvab kiiresti üle haava. 
  • Vaheliti lõiketeradega (liugteradega) käärid hoia oksa lõikamisel nii, et lõiketera jääks allesjääva osa poole, tömp äralõigatava oksa vastu, siis ei mulju metall puukoort.
  • Mida jämedam oks lõikekoha kõrvalt edasisuunduvaks jätta, seda vähem vesivõsusid lõikekoha ümbrusse tekib.
  • Mida rohkem õiepungadega oksi puusse jääb, seda vähem vesivõsusid sel aastal kasvab. 
  • Poolrõhtsaid ja rõhtsaid jõuliste õiepungadega oksi ei soovita kärpida (üheaastane oks kas jääb alles või läheb üldse maha).
  • Oluline on kasutada teravat saagi, et lõikehaav jääks võimalikult sile.
  • Iga suurema lõikustöö järel puhasta (kasutan selleks tehnilist piiritust) ja õlita tööriistad, on olemas ka pihustatavad puhastus- ja määrdeõlid.
  • Põõsaste lõikamiseks mullapiirilt kasuta vanemaid kääre ja saagi, sest liivaterad rikuvad tööriistu.
  • Puukoore rebenemise vältimiseks lõika jämedat ja rasket oksa kolmes järgus: esmalt tee õigest lõikekohast veidi kaugemal allapoole sisselõige; seejärel sae veel kaugemalt oksa pealtpoolt kuni selle murdumiseni; allesjäänud tüügast on juba lihtne ja puule ohutu õigest kohast lõigata.
  • Nõrgakasvulisel alusel õunapuud vajavad rohkem hooldamist (pinnalähedase juurestiku tõttu suvel põuatundlikud ja talvel külmaõrnad). Enne kääbuspuude muretsemist peaks iga aiarajaja oma võimalusi hoolega vaagima. 

Oksa lõikamisel aseta kääride lõiketera allesjääva osa poole. Foto: Väino Eskla

Tüükata lõike puhul kasvab haav korralikult kinni. Foto: Väino Eskla

Suurest tüükast tekib mädanik, mis lõpuks ka puutüvesse jõuab. Foto: Väino Eskla

Milliseid vigu tehakse suurte ilupuude lõikamisel?

Üle kogu Eesti kohtab teede ja tänavate ääres nuditud puid, millel ladvad maha võetud ning suured oksatüükad jäetud. Suurte tüügastega lõikehaavad ei kasva kunagi kinni. Neist tungivad sisse puidumädanikku tekitavad seened, mis levivad puutüve sees ning lõpuks jõuab mädanik ka juurteni. Tugevate juurteta ja suure võraga puud on aga ümbruskonnale ohtlikud.

Ohtralt lõigatud puule kasvavad uued oksad puu koores olevatest uinupungadest, seetõttu on need puu külge nõrgalt kinnitunud. Suuremaks ja raskemaks kasvades võivad need lihtsamini lahti murduda ja maha kukkuda.

Allikas: Väino Eskla, www.aiatark.ee

Viljapuude pritsimise kohta on Polli Aianduse Instituudi teadur Kersti Kahu kirjutanud ajakirjas "Maakodu", artikli "Pritsiga võitlusse!". Nimetatud artiklist lühikokkuvõte oleks järgmine:
1. I pritsimine tuleb teha 1...1,5 nädalat enne õiepungade puhkemist. Parim on Chorus 75 WG, mida pannakse 10 liitri peale 4...5 g. Putukate tarvis lisatakse Fastac (2...4 ml/10 l).
2. II pritsimine tehakse kohe peale viimaste õite pudisemist. Parim on Score 250EC (2 ml/10 l kohta) või Effektor (6 g/10 l), millele lisatakse kahjurite tarvis preparaati Fastac (2...4 ml/10 l) või Decis 2,5 EC (7...10 ml/10 l)

3.. III pritsimine tehakse vajadusel 1 kuu peale teist pritsimist. "Vajadus" tähendab seda, et koha on sisse võtnud lehetäid ja/või eelmisel aastal oli palju "õunausse". Taas kord võib kasutada Fastac´i või Decis`t, aga ka Karate 5EC või Mavrik 2F.
4. IV pritsimine tehakse kärntõve tõkestamiseks 3 nädalat peale III pritsimist.

Noores aias on olulised I ja II pritsimine. Pritsitakse nii, et lahus märgaks puid ühtlaselt (ka lehtede alumisi pooli, tüvesid ja võraalust maapinda).

Tüvede hooldamine algab tinglikult sügisel. Kontrollitakse, et tugiteivaste sidemed liiga pingul ei oleks. Suvega jämeneb tüvi olulisel määral ja kevadel lõtv side võib nüüd olla täiesti pingul. Tuleb olla veendunud, et hiired-rotid, koprad, kitsed, jänesed ei pääse koort järama.
Kevadtalvel tuleb tüvesid kaitsta kevadise temperatuurigradiendi eest lubivärviga "Tüvevalgendi". Nimetatud preparaat sisaldab lupja, savi ja raudsulfaati. Savi aitab lubjal peal püsida, rauavitriol kahandab tuntavalt satikate tegutsemislusti. Julgeksin arvata, et valgendatud puukoor ei ole ka näriliste jaoks nii isuäratav, kui puhas koor. Vihm peseb lubivärvi suveks maha. Tüvevalgendi kantakse pintsliga tüvedele talve teisel poolel. Õhutemperatuur peab võõpamise ajal olema plusspoolel. Vajadusel võõbatakse kevade edenedes teistki korda. Regulaarselt võõbatud tüved näevad aastate edenedes palju paremad välja, kui hooldamata tüved. Nende pind on siledam, seda ei ahista samblad, nad ei ole kattunud korpadega ega kestenda.
Tüvedel aitab heas seisukorras püsida ka kevadine pritsimine. Oluline on I nendest (vt. ülal).
Tüvedel ja võraokstel leviv sammal kraabitakse maha puupulgaga. Lisaks pritsitakse (või pintseldatakse) tüvesid rauavitrioli lahusega, millele on lisatud karbamiidi.
Seenvähi kolded tüvel või võraharudel lõigatakse (raiutakse) välja koos 1..2 cm terve puiduosaga. Vähist kahjustatud peenemad oksad lõigatakse lihtsalt välja. Kõik eemaldatud puiduosad põletatakse koheselt. Lõikehaavad kaetakse paksu kihi pookevahaga. Seened ei saa õhuta elada. Pookevaha ühtlane kiht ei lase puidule õhku ligi ning seeneeosed ei saa lendu minna.

Allikas: https://www.calmia.ee/fviljapuud.html

Kuna tänavu on olnud palju niiskust, siis on marjapõõsastel ka mõnevõrra rohkem taimehaigusi, mistõttu tuleks marjapõõsad kriitilise pilguga üle vaadata, rääkis Eesti Maaviljeluse Instituudi teadur Elina Akk.

«Kui on vähe neid lehti, mis on nakatunud või kahjuritest haaratud, siis ei tasu sinna tormata kohe pritsi ja kemikaaliga, et vaadake, mismoodi on uute võrsete olukord – kas nende lehed on ilusad rohelised või on ka nende peal kahjurid,» selgitas Akk Vikerraadio saates «Huvitaja» ning lisas, et kui ka noortel lehtedel on massiliselt kahjureid, tuleb midagi kindlasti ette võtta.

Akki sõnul võib üksikud haiged lehed ka lihtsalt ära korjata, ent põõsast ei tohiks pooltest lehtedest tühjaks tõmmata, sest isegi kui lehel on kahjurid või plekid peal, suudab too fotosünteesida ja taime talveks ette valmistada.

Lõikamine

Spetsialist ei soovitanud praegu veel põõsast lõigata, ent kui näiteks mõni oks põõsa sees on ära kuivanud – sõstardel võib see olla klaastiivakahjustus – siis selline oks tuleb ilusti pinna lähedalt välja lõigata ja ära põletada, sest kahjurid on sinna sisse pugenud mitte viia komposti,, sest kahjurid jäävad seal ilusti ellu.

Harvenduslõikus tuleb Akki sõnul teha sügisel septembri lõpus või oktoobris, kui taimedel on lehed maha langenud, sest siis on põõsa võra paremini näha: «Siis saab välja lõigata murdunud ja haiged oksad, aga ka sellised pliiatsist peenemad oksad, et põõsas saaks keskelt õhku.»

Naine selgitas, et sõstarde puhul võiks täiskasvanud põõsal olla 15-20 põhioksa ning et lõikusega saab põõsast laiemaks ajada – keskelt tuleks võtta vanu oksi välja ja serva poole tuleks rohkem oksi kasvama jätta.

Akki sõnul kasvab põõsas hea hoolduse korral edukalt ühe koha peal paarkümmend aastat: «Et on lõigatud, põõsas on piisavalt hõre, õhk ja valgus pääseb läbi ja loomulikult, et on pandud mulda juurde, sest marjapõõsastel on pindmine juurestik ja üsna kiiresti te näete, et peened juured hakkavad mullapinnale tekkima.»

Sügisel tuleks marjapõõsastele anda ka toitaineid – selleks sobib hästi nii kompost kui ka fosfori- ja kaaliumirikkad ning lämmastikuvaesed mineraalväetised.

 

Allikas: tarbija24.Postimees

Sammasõunapuu latva ei tohi lõigata, sest eesmärgiks on saada sambakujuline puu, kus viljad kasvavad ümber tüve asuvatel väga lühikestel okstel. Seetõttu tuleb puu latva hoolikalt kaitsta. Ladvale ja puule üldse on ohtlik varakevad, kus päevane kõrge temperatuur vaheldub öise madala õhutemperatuuriga. Olenevalt aastast ja väetamisest, võib juhtuda, et ladva ülaosa ei lõpeta sügisel õigeaegselt kasvu ja puitumine jääb seetõttu puudulikuks. Sammasõunapuid koos nende ladvaosaga on suhteliselt lihtne kaitsta varjutuskangaga, mida tuleks ümber puu asetada 1-1,5 ringi. Tihedamalt kaitstud päikesekiirte eest peab olema eeskätt puu lõuna ja edela poolne külg, sest pealelõunal tõuseb õhutemperatuur kõige kõrgemale. Kanga eesmärgiks on puu kaitsmine ajutise soojenemise eest. Öise külma eest ei suuda kangas (ega ka muu kate) nii kui nii puud kaitsta.

Sammasõunapuude istutustiheduseks reas soovitatakse tavaliselt 0,8-1,2 m. Sobivad hästi näiteks sissesõidutee või mõne piirde äärde. Jälgida tuleks, et nad ei jääks kõrgekasvuliste puude varju.

Sammasõunapuud vajavad aias vähe ruumi ja on dekoratiivsed. Istutades eri sorte on võimalik saada erinevaid maitseelamusi. Kuna puu kohta saadakse mõistlik kogus õunu, siis jääb ära tugevakasvulistele õunapuudele tavapärane viljade mõttetu korjamine ja nende hävitamine. Sammasõunapuud vajavad vaid vähest lõikamist ja seda on lihtne teha. Kui latv on siiski millegipärast hävinenud, siis on soovitatav kujundada uus latv ja liigsed kasvama hakanud külgharud eemaldada. Kuid puu võib kujundada ka 2-3 haruliseks. Selline madal puu näeb samuti päris meeldiv välja. Siiski ei värvu viljad sel juhul nii hästi ja on veidi väiksemad.

Sammasõunapuude juurestik ei ulatu sügavale ja seetõttu ei suuda nad hankida põua korral piisavalt vett. Puud vajavad korrapärast kastmist. Pinnas on vaja hoida ligikaudu poole meetri sügavuselt niiske. Nagu puude korral ikka, tuleb vett anda pigem harvem ja korraga rohkem. Eriti hoolikas peab olema värskelt kasvukohale istutatud puu kastmisega. Kui kasvuperioodil hakkavad puu alumised lehed kolletuma ja maha langema on see kindel tunnus vee puudusest.

Samal ajal on sammasõunapuu tavalise õunapuuga võrreldes vähem tundlik kõrge põhjavee taseme suhtes.
Istutamisel järgige lingil http://www.veed.ee/?id=48 toodud maguskirsi kohta käivaid soovitusi. Kaevates augu, kuhu mahub vaid istikuga kaasas olev mullapall, jääb puu kiratsema. Kui istutusauk on ette valmistatud nõuete kohaselt hoiduge istutusaastal pealtväetamisest. Eriti ettevaatlik peab olema lämmastikväetise suhtes, mis muudab puu külmaõrnaks, sest taime kasv ei peatu sügisel õigeaegselt. Augu alaserva, juurestikust kaugemale, võib väikese lämmastiku sisaldusega varuväetist siiski anda. Sellega „meelitatakse“ juurestik laienema ka puust kaugemale ja sügavamale.

Kuna puu juurestik ei asu sügaval, siis külmakahjustuse ohu vähendamiseks oleks kasulik pinnas katta näiteks 8-10 cm paksuse hakkepuidu kihiga. Puu ümbruse rohimisega on sel juhul vähe muret.

Allikas: Johannes Valk, agronoom, www.veed.ee

Õunaistikuid on kõige mõistlikum istutada sügisel, kui on niiske ning enne, kui maa täitsa külmaks läheb.

Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute teadur Neeme Univer, et praegu müüdavad istikud võib maha panna ükskõik millal, peaasi, et juurdumisaeg jääks piisav, et taim päris külma mulla sisse ei läheks.

«Aga kui õunaistik paljasjuurselt panna maha, siis oktoobri keskpaigani võib ikka istutada. Siis peab lootma, et muld on veel paar nädalat vähemalt +7 kraadi, et puu jõuaks juurduda,» selgitas ta.

«Kevadel on see risk, et kui sa paned oma taimed maha, siis võib tulla kaks nädalat kuiva ja kui kastmisest ei piisa, siis nad surevad lihtsalt ära. Enamik sügistest on ikka maa märg nagu ka praegu ja pane maha, mida tahad – kõik lähevad kasvama,» lisas teadur.

Mida aga tuleb tähele panna õunaistiku soetamisel? «Sordid on erineva kasvutugevusega. Puu kasvutugevus sõltub sordist ja pookealusest ning selle kombinatsioon näitab, kui suureks puu lõpuks kasvab. Kui on keskmisekasvulise aluse peale poogitud puu, siis ta kasvab umbes 3-3,5 meetri kõrguseks. Aga kui on tugevakasvulise aluse peale poogitud, siis see võib koos tugevakasvulise sordiga kasvada ka 5-meetriseks,» selgitas Univer.

Teaduri sõnul peaks müüja oskama seletada, milline kasvutugevus millisel pookealusel on. Taimepassis on need andmed tegelikult kõik kirjas. Näiteks üks kõige levinum keskmisekasvulise pookealuse nimi on MM106.

Sordi ja pookealuse kombinatsioonist oleneb, kui suureks puu kasvab ja kui suured puuvahed tuleb istutamisel jätta. Kui koduaeda panna keskmisekasvulisel alusel puu, on Univeri sõnul piisavaks vaheks 3 meetrit. «Ja kui võra lõigata, siis see ei lähe nii laiaks, ja pole vaja nii suuri vahesid jätta, nagu vanasti oli, et 6 või 8 meetrit – see on liiast,» lisas ta. Enne puu istutamist sobib väetiseks näiteks kõdusõnnik.

Õunapuu istutamisel tuleks jälgida, et pookekoht jääb maa peale mitte mulla alla. «Kui sa paned pookekoha maa sisse, siis see puu ei ela ega sure. Ta kasvab väga vähe, aga ära ka ei sure,» rääkis teadur. Pirnil ja murelil peab pookekoht jääma samuti maa peale, ploomil aga võib selle maa sisse panna.

Enne talve tulekut ja peale maa külmumist tuleks noorte puude tüved esimeste võraoksteni kinni mässida. Selleks on olemas spetsiaalsed plastmassist võrgud ja spiraalid, aga kasutada võib ka näiteks jõupaberit. Mässimiseks ei tohiks kasutada kilekotti või tõrvapaberit.

«Võrade kinnimässimine kaitseb näriliste vastu ja kevadel, kui märtsi teisel poolel hakkab päike juba nii palju soojendama, et päeval on õhutemperatuur plussis, siis tume puutüvi soojeneb päikse poolt niivõrd palju üles, et on umbes +16 kraadi. Aga tüve teisel pool on alles -9 ja siis tüvi külmub lihtsalt lõhki. Niipea kui tuleb jahe öö, külmuvad päikesepoolsel küljel liikuma hakanud mahlad uuesti ära ja külmalõhed tulevad sisse,» selgitas Polli teadur.

Kui aga närilised on noori puid kahjustanud, siis tuleb kindlaks teha, kust ja kuidas nad täpselt hambad taha said. «Kui närilised sõid ära puu nii, et pookekoht on ka ära näritud, siis kasvavad alt pookealuse võrsed (kui puu ei olnud omajuurne) ja pookealuse pealt head õuna loota ei tasu. Kui nüüd näriti niimoodi ära, et pookekoht jäi alles ja ülevalt poolt pookekohta tulevad uued võrsed, siis tuleks välja valida kõige püstisem kasv, mis on ilus ja tugev ning ülejäänud ära lõigata,» õpetas Univer.

Polli teaduri sõnul on puude lõikamiseks kõige mõistlikum aeg varakevad, kui ilmad on veel nulliringis või natuke miinuses. Siis ei ole seenhaiguse eoseid õhus ja haav jõuab ära kuivada ning ta ei nakatu nii kergelt.

Hääde uute õunasortidena, mida tasuks enda õunaaeda kasvama panna, soovitas mees järgmisi puid:

«Kasper» – meenutab kuldrenetti, saab valmis augusti alguses.
«Lembitu» – tugevama kasvuga, suured heledad õunad saavad valmis augusti lõpus.
«Alar» – meenutab väljanägemiselt «Talvenaudingut», magemagus õun, kohe söömiseks saab korjata septembri lõpus.
«Krista» – võrdlemisi hiline sort, säilitades seisab detsembrikuuni.

Allikas: tarbija24.postimees.ee